
Kuid see tüütas mu ära ning ma sain aru, et tahan olla õnnelik. Mitte siis, kui kaotan need liigsed(ei ütle kui palju) kilogrammid, vaid kohe ja praegu oma kaalu ja välimusega, selline nagu ma olen. Ma riietusin lahti ja vaatasin peeglisse.
Kuid leiutasin mooduse, kuidas iseennast petta – ma kustutasin tuled ning panin põlema küünlad. Küünalde valguses muutus figuur ajule enam-vähem vastuvõetavaks – vähemalt ei tekkinud vastikustunnet. Kui aga järgmiseks korraks ostsin ilusa aluspesukomplekti, siis hakkasin endale lausa meeldima. Ainuke, mida kahetsen, on see, et mul ei olnud õrna karusnahka – siis meenutaksin šarpei-koera.
Iga õhtu veetsin peegli ees – alguses küünalde ja siis juba öölambi valguses -, proovisin selga riideid, aluspesu või olin lihtsalt alasti. Minu jaoks ei olnud see „trenn” lihtne, pidin ennast sundima.
Nädala möödudes hakkasin muutuma:
* Esiteks, ma ei tahtnud enam kanda oma vanu riideid. Selgus, et mul on ilusad, suured rinnad ja isuäratav pepu. Niisiis ostsin sügava dekolteega pluuse ja liibuvaid seelikuid, mis rõhutaksid just neid kehaosi.
* Kõik mu tuttavad panid tähele, et mul on säravad silmad ning olen rõõmsameelsem ja õnnelikum kui kunagi enne. Nad arvasid, et olen armunud. Ma ju ei ütleks neile, et iseendasse – siis nimetatakse egoistiks. Seega ma vaikisin, mis muutis mind saladuslikumaks.
* Kolmas on kõige tähtsam: minule hakkasid pöörama tähelepanu mehed. Üks väga ilus töökaaslane – romaanist temaga ei julgenud ma varem unistadagi – hakkas minuga flirtima!
Ma ei piina ennast dieetidega ja igapäevaste mõtisklustega teemal „Kas süüa saiakest või mitte?”. LOOMULIKULT SÜÜA! Rõõmsalt, naeratusega, et alustada päeva hea tujuga. Mis aga puutub liigsetesse kilogrammidesse, siis jah nad saavad minu omaks, kuid nad on mulle armsad, pealegi on nad nii maitsvad...
allikas: internet
pilt: dreamstime.com