Seksikas naistepesu on mehe jaoks palju erutavam kui lihtne alastiolek. Seda teadmist on nõrgema sugupoole esindajad juba ammustest aegadest kasutanud. 

SUKAD

Mehed on oma asjade suhtes kadedad ja seda niivõrd, et umbes 15. sajandini põletati naised, kes julgesid endale sukad jalga panna, tuleriidal, sest polnud ju mingit kahtlust, et tegemist on nõiaga. 17-18. sajandiks muutus ühiskond sallivamaks. Esimeseks naiseks, kes ilmus seltskonna ette sukkades, peetakse Louis XV armukest, kuulsat markiisi de Pompadouri. Seltskonnadaamid võtsid kiiresti uue moetrendi omaks.

18. sajandil võeti kasutusele ka sukapaelad, mida kasutati eelkõige erootilise aksessuaarina. Sukapaeltel asetsesid daamide provotseerivad üleskutsed: „Kui olete jõudnud nii kaugele, võite jätkata“, „Minu põsepuna meenutab päikesetõusu.“.

Umbes poolteist sajandit hiljem võttis sama nipi kasutusele esimene Holliwoodi näitleja, kes julges öelda avalikult sõna „seks“. Eelmise sajandi 30ndatel aastatel hakkas Las Vegase kasiinode laval esinema Mae West. Tema paremal sukapaelal oli kirjas „jõulud“ ja vasakul „uusaasta“. Noor rinnakas kaunitar lükkas jalad laiali ning kutsus naeratusega „endale pühadevahelisel ajal külla“.

Huvitav on seegi, et kaks sajandit tagasi peeti seksikaks hoopis valget pesu, kuid 19. sajandi lõpuks hakkasid domineerima mustad sukad. Loomulikult kandsid kõik naised sukki, kuid üsna vähesed neid ka demonstreerisid(tol ajal pidi korralik naine kandma pikka seelikut, mis jättis katmata 7 sentimeetri laiust riba). Tänu kankaani tantsule tekkis meestel „seaduslik võimalus“ vaatada naiste jalgu. Kunstnikud said aga uued muusad. Tõsi küll, osa maale keelati ära, kuna need olid kõlblusevastased. Taolist arvamust, et naine sukkades on kergemeelne, aitasid samuti kujundada kunstnikud, nagu Picasso,  Toulouse-Lautrec, Duchamp ja van Dongen. Nemad joonistasid tihti lõbunaisi ja nende töid trükiti ajakirjades. Seega seostusis sukad eelkõige seksuaalsusega. Tähtis roll oli ka fotokunstil, mille arenguga kaasnes esimeste meesteajakirjade tekkimine.

Seelikud ja aluspüksid

Kuni 19. sajandi alguseni naistepesu kui sellist põhimõtteliselt ei eksisteerinud. Naised kandsid valgeid alussärke või –seelikuid. Alusseelikute arv oli rangelt reglementeeritud – õhtukleidi all pidi neid olema täpselt kuus.

Naiste aluspüksid võtsid esimesena kasutusele Veneetsia kurtisaanid. Meestel, kelle riideesemeks need tegelikult olid, polnud selle kasutuselevõttu vastu midagi. Alguses oli tegemist pahkluudeni ulatuvate pükstega, kuid aja jooksul muutusid need aina lühemaks(seoses kleitide lühenemisega).

Chanel oli esimene moedisainer, kes hakkas tootma meie mõistes kaasaegseid püksikuid. 20. sajandi lõpuga kaasnes aga stringide müügiletulek. 

Korsett ja rinnahoidja

Keeruline seadeldis karvadest, puitosadest, metallist, haakidest ja paeltest oli korseti eelkäijaks, mille põhifunktsiooniks ei olnud rindade toetamine. Tol ajal oli erootikast asi kaugel – nimelt olid Hispaanias moes pesulaua-tüüpi naised. Tüdrukud magasid tinaplaatidega rindadel ning ka täiskasvanud naised püüdsid oma rinda varjata. Umbes 17. sajandi keskpaigaks lõpetati Prantsusmaal see ohtlik mood ära. Korsette hakati õmblema siidist ja atlassist ning kaunistada pitsiga. Moes oli peen talje ning suured rinnad.

1903. aastal tutvustas Prantsuse arst Gauche Saraux esimest korda rinnahoidjat – naine lõikas korseti lihtsalt pooleks, kusjuures ülemisest osast sai rinnahoidja. Rinnahoidja leiutajaks peetakse aga Mary Phelps Jacobi, kes õmbles endale kahest  siidtaskurätist ja roosast paelast kleidi alla rindu katva napi vestikese. Kulus umbes 30 aastat, et õrnema sugupoole esindajad võtaksid selle riideeseme omaks. Rinnahoidja funktsioon sõltus aga ajajärgust. Nii oli 20. aastatel moes väike rind, seetõttu muutis rinnahoidja naise rinnapartii väikemaks. Viiekümnendatel aastatel, kui hakati uuesti väärtustama naiselikkust, tekkis push-up rinnahoidja eelkäija.