Filmi peategelane Helmi sünnib parun von Strandmanni majja Tallinna vanalinnas aastal 1908. Ainus, mida ta kindlalt teab, on see, et ta ema oli eesti soost teenijatüdruk. Kõik muu selgub elu käigus ning elul, mis kulgeb läbi sajandi, on Helmi jaoks mõndagi varuks.

Selles majas ta rõõmustab ja kannatab, ihaleb ja pettub. Siin kasvab ta üles koos noorhärra Erikuga ning ootab oma suure armastuse õitselepuhkemist. Sama maja allkorrusel elab kinomehaanik Julius, kes ei ole Helmi suhtes sugugi ükskõikne. Loomulikult ulatuvad majja ka ajaloo suured sündmused. Parketti tallavad nii sõdurikirsad kui härraste lakksaapad, majja mahub inimsaatusi kaugelt ja lähedalt, omi ja võõraid. Helmi kodu jõuab olla kord saksa salong, kord revolutsioonimuuseum, kord töölisklassi ühiskortergi. Vabaduse saabudes hakkavad maja ümber sebima kinnisvarasulid. Heitlikes aegades püsivad muutumatuna vaid kinosaal, mis elavaid pilte ekraanile paiskab, ning Juliuse vaikne armastus Helmi vastu.