Selleks, et armastada teisi on vaja armastada ennast. Seadus on lihtne, kuid vähe kes oskab ennast armastada tõeliselt. Selle asemel, et armastada ennast ise ning seejärel kinkida oma armastust teistele, me nõuame armastust ja tähelepanu teistelt. Nii käivadki õnnetud inimesed mööda maailma. Iga üks tahab midagi saada, kuid mitte keegi ei taha ulatuda esimesena oma kätt.
Kõige rohkem sellest kannatavad pered, muutes oma elu rutiinseks ja halliks. Iidsest Indiast pärineb tarkus, et naine on see, kes loob pere atmosfääri ja meeleolu. Kui naine on õnnetu, siis kõik tema ümber on õnnetud. Pere konfliktid algavad tihti naise rahulolematusest, mees tajub seda alateadlikult ning ise muutub ka rahulolematuks ja närvilisemaks. Tänapäeval naine unustas looduse poolt talle antud rolli. Selle asemel, et kinkida oma armastust ja õrnust lähedastele me pahandame ja riidleme ning hiljem imestame, miks mees istub kaua tööl või joob ning huvitav kust ilmus teine naine. Kõik on aga väga lihtne. Kui me ei kingi oma armastust, siis inimestel, kes on meile kallid, ei ole meie kõrval meeldiv ja tore olla. Selleks, et armastada teisi on vaja armastada ennast. Võimatu on jagada teisega seda, mida endal ei ole. Alustame siis imetoredat teed armastuse suunas!
On olemas üks väga lihtne test, mis näitab kui palju me armastame ennast. Tuleb lihtsalt hetkeks peatuda ja vaadata, mis enda ümber toimub. Kas meid ümbritsevad inimesed aitavad meid hea meelega või me kõike peame tegema ise ja üksinda? Kas nad otsivad meiega suhtlemist või üritavad esimesel võimalusel meie seltskonnast vabaneda leides selleks tuhat võimalust ja põhjust? Kas suhted teistega on säravad ja meeldivad või pingelised ja rasked? Kas me imetleme ennast peeglist vaadates või nimetame ennast paksuks seaks ja keelame ahvatlevat tordi tükki? Kas me hoolime enda eest ja alati leiame võimaluse täita oma soovi või hommikust õhtuni me töötame kolmes töökohas leidmata aega isegi une jaoks? Kõikidele küsimustele tuleb ausalt vastata. Kui keegi millegiga ei ole rahul, siis ma kutsun teid jätkata alustatud teed enesearmastuse suunas.
Enesearmastus on kui imekena lill, mis koosneb sajast lilleõist. Iga õis on kordamatult kaunis. Mida rohkem õisi on avanenud, seda ilusamaks muutub lill. Enesearmastuse väljendamiseks on sadu erinevaid teid, mis annavad piiramatud võimalused loovuseks.
Enesearmastuse tähtsusest ma teadsin ammu, kuid alles hiljuti hakkasin tajuma, mida tegelikult see tähendab. Ma lugesin läbi palju raamatuid, kus oli kirjas, et ennast tuleb armastada, ja kõikidest plussidest, mida see endaga kaasa toob. Kõik oli väga ahvatlev ja võluv, kuid seal ei olnud sõnagi sellest, kuidas seda tuleb teha. Saladus kutsus mind ja ma alustasin oma otsingud. Otsingud olid edukad ning praegu ma hea meelega jagan oma kogemusi!
Ennast tuleb osata armastada sama palju kui teisi. Kuidas me käitume nendega, keda armastame? Kas me riidleme, solvame neid või armastusega otsime sõnu, kuidas väljendada oma soojemaid tundeid? Kas me pingeliselt otsime oma kallimates halvemaid jooni või me näeme nedes ainult kõige paremat ja heledamat? Miks me siis ennast nimetame kõikide halvemate sõnadega ja mõnuga otsime endas olevaid ja olematuid puudusi? Keegi nimetab ennast halvasti naljaga, keegi aga lihtsalt ei pane tähele, et seda teeb. Mul on üks tuttav, kes on sellel alal suur meister. Kolme tunni jooksul ta jõuab ennast nimetada kümne erineva sõnaga, üks nimetus on parem kui teine. Vahest ta võib olla paks vorst, hiljem aeglane elevant või kohmakas pingviin. Võib arvata, et ei tea millise koletisega on tegu. Tegelikult on ta aga väga kena, sale neiu, kes lihtsalt ei armasta ennast ja ei pööra tähelepanu oma sõnadele. Nendes sõnades ei oleks midagi halba, kui nad ei mõjutaks meie meeleolu ja enesinnangut. Inimene, kes arvab, et on kohmakas pingviin, lihtsalt ei usu, et keegi võib teda tõeliselt armastada ja ta võib teistele meeldida.
Kui me elame pidevalt ennast riieldes, siis varem või hiljem muutub maailm meie ümber. Meid ümbritsevad inimesed endale arusaamatult teadvustavad seda, mida me ise endast mõtleme ning suhtuvad meisse vastavalt meie arusaamale endast. Kui ma arvan, et olen rumal, siis ka teised hakkavad minusse suhtuma kui rumalasse. Väga raske on hiljem levinud arusaama muuta. Parem kasutame juba tänasest päevast enda kohta ainult kõige ilusamad ja meeldivamad sõnad. Kõik me oleme imetoredad, ilusad ja võluvad kaunitarid! Tähtis seda nüüd iga päev endale jumaliku naeratusega korrata!
Kui me saime mingi ülesandega hästi hakkama, siis tuleb kindlasti ennast kiita. Alati on võimalik leida selleks põhjust, võibolla me tegime oivalise õhtusöögi, võibolla täna me näeme välja eriti hästi. Igal hetkel saab peatuda ja endale öelda „Mu kallis sa said sellega nii hästi hakkama! Sa oled suurepärane! Ma armastan sind!“ Meeleolu kohe paraneb ja tekib himu järgmise ülesandega veel paremini hakkama saada. Mida rohkem ma kiitsin ennast, seda rohkem pöörasid teised oma positiivset tähelepanu mu saavutustele.
Mida teha, kui mingi asi läks viltu? Kas siis ka tuleb ennast kiita? Kiitmiseks põhjust eriti ei ole? Kinlasti antud juhul ei tohi ennast riielda ja solvata. Juhtus see, mis juhtus. Igas olukorras on võimalik enda jaoks leida positiivse õppetundi, millele järgmine kord tuleks tähelepanu pöörata, et ebameeldiv olukord rohkem ei korduks.
Kindlasti tuleb elada täites oma soove! Ainult ennast armastatav inimene iga hetk täidab oma soove. Alguses võib elada 10 minutit päevas jälgides oma soove, hiljem antud aeg suureneb. Tähtis eristada oma soovid teiste inimeste soovidest, ükskõik kui kallid nad meile ka ei oleks. Me oleme õnnelikud ainult nsiis, kui täidame oma soove. Hiljem me saame jagada oma õnne teistega ja teha kõiki ümbritsevaid inimesi õnnelikuks! See on imetore!
Armastage ja olge armastatud! Elage rõõmsalt ja õnnelikult!
allikas: www.teraapia.com
pilt: sxc.hu
